From panelist Karen Schneider:

"Sometimes place does matter." When considering a single global catalog for all libraries, there can be too much of a disconnect between records users are looking at and where physical items actually are. Catalogs should feel freer to include imperfect data though in union catalogs. The ideal catalog is a hybrid of local and national.

"Shoot the doma." How can we make any assertions about what is better or worse in catalog design until we develop evidence-based practices? We need to operate based on evidence and research rather than opinion and tradition.

"Libraries should be helping design the systems they use." It would be great to have a technical expert on every library staff.

We have to get comfortable with collecting metadata on our patron's use practices to improve our services. Patrons already share their information voluntarily (example: Librarything). Are we harvesting this data?

We assume patrons want to interact with librarians. What if they would prefer to engage with one another? Would fiction readers rather get recommendations from librarians or from fellow fiction readers?

From panelist Steven Abrams:

Have you ever gone into a store to shop for a dress and had the sales person direct you to their electronic inventory on a computer and then had the sales rep walk away leaving you to the computer and your own confusion? There's probably a reason you haven't!

Is your library catalog full text searchable by Google? If not, use the newest Google api to do so!

What about putting an automatic Meebo interface prompt on failed searches to interact with users and help them find out what they want.

Data mining patron behavior and use would allow us to better serve patrons. Why do libraries promote best sellers, for instance, rather than the most frequently checked out at their branch location? Librarians suffer from an innumeracy problem.

We have to know what things cost. Should you ILL with costs of $30 for an item that only costs $5 to buy on Amazon?

From panelist Karen Coyle:

Only 3 % of library users start their search in an OPAC. This means the LAST place our patrons are looking for information is in the catalog.

We are too rule bound. Example: Karen posted on a cataloger discussion board and asked "Why don't we use title case?" Expert catalogers could only guess. This is not a good enough reason to do something.

Against one big catalog. Data can be different and still exchanged. A single catalog solution prevents experimentation and shuts out small players. Example: One library builds their catalog on Wordpress.

Coyle looks forward to a future where library management software is separate from the OPAC user interface.

Final thought "We need to learn to trust our users."

From panelist Joe Janes:

OPACs are like roach motels: easy to get into from the library homepage, impossible to get back out of.

If Google provides us with services like embedded bus schedules in Google maps, then what place does reference have in libraries? Will libraries be more service oriented in the future rather than information centered?

Full text searching would be great, but we still need some metadata. Example: fiction books would benefit from genre and character tagging.

-----------------------------------------------------------------------------------

My thoughts at the moment:

I sense two veins of thought that were going on in the debate. Abrams' example about not going to Nordstroms and being turned over to an inventory catalog to find your dress and Janes' example about Google wanting to digitize all the books and become the single information source lead me to think that the future of libraries is in service. That is, libraries will exist not to store information, but to teach people how to access information. Just because Google invents a service that lets users see bus schedules inside Google maps, that doesn't mean that people know that service exists. I, for one, did not know about this feature until Janes mentioned it. Therefore, libraries are still relevant if librarians stay early information adopters and can lead their patrons to sources like the Google bus scheduler when they come in.

The second vein of thought actually contradicts the first one in part. This thought says, like Schenider and Abrams say, that libraries should become more savvy and involved in the creation of information resources and NOT be passive users. Schneider would like to see people with software development experience on every library staff. Can libraries afford to do this? Are there enough qualified librarians to do this? If Google becomes THE information provider, would it be a waste of time to do so much in-house catalog development? On the other hand, if libraries do not become more assertive about their catalogs, then they remain consumers at the mercy of large and sometimes out-of-touch vendors.

Regardless, I am very glad that Karen Schneider brought up the point about libraries needing to become more evidence-based. I work in a medical library and the idea of evidence-based thinking is at the heart of helping our nursing students do research. We really should be able to practice ourselves what we are preaching to others.

What do you think? Did any of the ideas brought up by the panelists here strike a nerve with you?

[first posted to http://jdw.janes.com - 03 July 2008]

Nice, loud note to go out on.

Dave Navarro rocks.

Nimelt pidime Attilalt saama Helina korteri võtme nind selle tarvis oli meil vaja minna Zsigmond Móricz körtérile. Buda poolele kooserdasime läbi nutuse ilma jalgsi, kuid seal otsustasime ikkagi trammi peale ronida. Aga kust saada trammipileteid? Putkat meie nägemisulatuses ei olnud ning trammipeatust polnud õnnistatud isegi mitte rikkis piletiautomaadiga. Mõtlesime, et elu on ju ikkagi seiklus, miks mitte jänest sõita. Tõesti-tõesti, kuid paraku saime tasuta sõita vaid ühe peatusevahe, sest siis astus trammi matsakas onu, kes oma varruka ümber kontrolöri käepaela toppis. Esiteks taheti meile mõlemale 6000 forintit laksida. Ma ei teadnud, kas oleks parem jaurata inglise keeles ja teha nägu, et me ei tea, kuidas seal asjad käivad või selgitada ungari keeles, miks ma tean, kuidas asjad käivad, aga piletit ikkagi ei osta. Kuna meil polnud üldse nii palju sularahagi, astusime onkliga trammist välja asju klaarima. Seni oli suhtlus toimunud inglise keeles, kuid kui maksmiseks läks, sai mul küllalt ning kukkusin ungari keeles seletama, et peatuses polnud masinat ja üleüldse pole me eriti süüdi. Otse loomulikult oli härra kontrolör üllatunud ja uuris, kust me tuleme, miks ma nii kaunisti ungari keelt räägin, mida ma õpin ja nii edasi. Trahvist ei paistnud me siiski pääsevat, kuid kohalikku raha meil piisavalt polnud ja nii tegime oma diili eurodes (mille ta üsna tõenäoliselt enda tasku pistis, kuna mingit tšekki me ei saanud ega küsinud). Seega kui alguses pidime mõlemad maksma 6000 ft ehk umbes 24 €, siis lõpuks kauplesime karistuse 9 € madalamaks ja köhisime mõlemad 15 €, kusjuures onu andis meile veel kauba peale kuus bussipiletit ja lehvitas meile teiselt poolt teed, kui me järgmise trammi peale saime (olin just enne Kaisale öelnud, et peaks talle lehvitama). Kes nüüd ütleb, et ugrimugrindus ära ei tasu!?

Lõppude lõpuks õnnestus Attilaga õigeaegselt kohtuda ning võti kätte saada, kuid koju minna oli veel vara ning otsustasime Budaga lähemalt tutvuda. Nojah, feilisime üsna eepiliselt, kuna vihma hakkas täiega sadama ning lõpuks istusime ligi 45 minutit kusagil bussipeatuses, kuni passimisest ära tüdinesime ning Moszkva térile sammud seadsime. Üldiselt oli kopp ees, riided märjad, ilm rõve ja vässu peal. Kui ükskord Helina voodis maandusime, polnud enam küll erilist soovi õhtul seltskonnatsema minna, aga ega me sellest ikkagi ei pääsenud. Muidugi vedasid mu orienteerumisoskused meid alt ning esimese hooga ei suutnud ma isegi mitte Szimplat üles leida (jep, see on võimalik). Esiteks tervitasid meid uksel briti poissmehed, kes tahtsid, et me tulevase abielumehe kehale kuhugi midagi kirjutaksime. Kaisa oli muidugi tahtmist täis ja kiskus kohe poiska püksid alla, mul õnnestus äksist eemale hoida, Pärast rääkisime nendega natuke ja mulle jäi mulje, et peigmees oli neist ainus normaalne, ülejäänud ei seisnud õieti püstigi või käitusid niisama perversselt. Lõpuks õnnestus Kaisa neist eemale meelitada ja juba loetud minutite pärast ilmus silmapiirile Tamás isiklikult. Sättisime end tema lauda ja lakkusime siis kõik koos oma soodavesiseid veine. Hea meel oli teda näha, sest mine tea, millal selleks järgmine võimalus avaneb. Kaua me ta seltskonda aga nautida ei saanud, sest ta jätkas oma baarituuri, kuid meie jäime ootama Ernot ja ta kaaslasi, kelleks osutusid Joan ja Paola isiklikult. Mingil hetkel tuli ka Bastien, nii et õhtu lõpuks sain päris mitu oodatud kohtamise linnukest kirja. Szimplast viis tee meid loomulikult Vittulasse, sest kus mujal pidanuksin ma lõpetama oma sellesuvise viimase Pesti peoõhtu kui mitte seal!? Midagi sensatsioonilist seal ei juhtunud, pea jäi terveks ja midagi lolli ma ei teinud. Pärast kolme tikkus kole uni peale ja loivasime Kaisaga koju ära.

Paso a paso
Desconfía de aquellos
que no han considerado nunca
el suicidio.
Van haciendo paso a paso el camino,
cegándose al abismo que siempre acosa al hombre

Entran en la matemática rueda
de la materia.
Se hacen invulnerables a la desesperación.
Cuentan incluso, fríamente,
con el corazón.

Estuve con un joven
y supe al fin lo que era
el violento arrebato, la agilidad vibrátil,
cavidades melosas en la carnosa pulpa
suavemente entreabierta
hasta el linde dehiscente,
el perfecto engranaje,
la densidad precisa de jugos derramados,
la inclinación debida,
la posición exacta,
y la sabiduría del mutismo,
la belleza de un glande.

Jane's, the defense information consultancy, has a couple of excerpts from stories (subscriber's can see the whole piece) about China's new nuclear submarine base and the "hotline" between Secretary of Defense Gates and Chinese General Liang Guanglie.

And just to ratchet up the intensity a notch, here's a story from the Telegraph (UK) about secretly fired Chinese lasers aimed at U.S. satellites.

Along with the Beijing Olympics, this ongoing brinksmanship will make for an interesting summer.

From the telegraph.co.uk article:
China has secretly built a major underground nuclear submarine base that could threaten Asian countries and challenge American power in the region, it can be disclosed.

Satellite imagery, passed to The Daily Telegraph, shows that a substantial harbour has been built which could house a score of nuclear ballistic missile submarines and a host of aircraft carriers.

In what will be a significant challenge to US Navy dominance and to countries ringing the South China Sea, one photograph shows China’s latest 094 nuclear submarine at the base just a few hundred miles from its neighbours.

Other images show numerous warships moored to long jettys and a network of underground tunnels at the Sanya base on the southern tip of Hainan island.

Of even greater concern to the Pentagon are massive tunnel entrances, estimated to be 60ft high, built into hillsides around the base. Sources fear they could lead to caverns capable of hiding up to 20 nuclear submarines from spy satellites.

The US Department of Defence has estimated that China will have five 094 nuclear submarines operational by 2010 with each capable of carrying 12 JL-2 nuclear missiles.

The images were obtained by Janes Intelligence Review after the periodical was given access to imagery from the commercial satellite company DigitalGlobe.

Analysts for the respected military magazine suggest that the base could be used for "expeditionary as well as defensive operations" and would allow the submarines to "break out to launch locations closer to the US".

Read the rest of the article here.

Satalitte imagery here.

I am a little stressed with the busy schedule ahead of me, but it's alright, because I am dog sitting this little sweetheart this weekend:

Miss Zoe and me at the beach. We will go to the beach this weekend too, if the weather participates.

The kettle drums just make it so funky. and if thats not enough keep an eye out for flea and his signature bass playing dance.

What a song.

Käisime eile Vaidoga rebast otsimas. Põllul. Alguses otsisime metsast ja siis läksime elektriliini alla, kus rebaste pesa on. Ja mida me pidime nägema? Kellegi laip. Ei, lihtsalt skelett. Arvatavasti jänese oma, aga see pole üldsegi kindel. Siiski arvan, et see oli jänes. Viieaastase jänese luukere. Pärast laulsin ka sellest. Milline näeb välja ühe viieaastase...

Kiremõrv. See skelett, ma mõtlen. Rebane lihtsalt ei suutnud ennast talitseda ja nii see asi juhtuski. Kohalik CSI meeskond fotografeeris vajalikud asitõendid ja asus kahtlusalust otsima. Ja tõesti - suur kirju rebane möödus meist peagi kiirel sammul. Väga suur oli ta ikka. Ja väga kirju. Nagu sügisene vahtralehe hunnik. Järgmine kord jookseme talle järgi.

Ja tegelikult ei saa veel kindlalt väita, et just see rebane on kõiges süüdi. Kõik tuleb kindlaks teha põhjaliku uurimise käigus. Ülekuulamised, DNA-analüüsid, käpajäljed jne. Ja hoolimata avalikkuse suurest huvist juhtumi vastu, ei saa praegu veel avalikustada kahtlusaluse tegelikku isikut ega muud olulist infot, mis juurdlust segada võiks. Las kriminalistid tegelevad segamatult asjaga.

Nagu selgus, pole ma varem jänest teinud – kunagine pikaaegne peika hindas koduses köögis kolme toitu söömisvääriliseks (“Punane kaste”, “guljash” ja “hakklihakaste” olid ainsad terminid, mida ta vabatahtlikult tunnistas) ja vahepeal pole keegi jänest toonud. Pealegi on Konnal mingid foobiad, ikka kenasti sovietiajast pärit, mil jänestel turul käpad külge jäeti, et sohitegijate küüliku pähe müüdud kassidest eristatavad oleks. Ja nii avastasingi üllatusega, et tõesti-tõesti, esimene kord. Vaatasin Nami-Nami ka kiirelt üle, ent marineerida ei viitsinud ja igasugune siidris ja muidu poolmagusas leotises liha minu rida pole, läksid asjad isevooluteed.

Ehk:

1 jänes
4 suurt porgandit
1 suur sibul
6 küünt küüslauku
palju musta pipart
peotäis jämedat soola
Suur supilusikatäis (kuhjaga) tomatipastat
Jahu
Veel veidi sibulat
Paprikapulbrit
Vett
Hapukoort
Tilli
Kartulit

Mul oli Pimentoni (Smoked Paprika), seda, mis Inglismaalt Portobello turult toodud sai. Oleks võinud vabalt tavaline paprikapulber olla (aga mitte see tobe maitseainepurgikas, vaid selline, mida mustasilmsed mehed kaalukaupa müüvad). Ja oleks vist minu meelele pareminigi passinud.

Jänese tükeldamine – eriti veel poolkülmunud rümba – on omaette naljategur, kui puuduvad vajalikud kirvelaadsed tööriistad. Ribid lõin rusikaga lamedamaks (uhh, kõlab võikalt, eks? Aga see ragin oli kah võigas) ja pärast siis saagisin-viilisin-rebisin. Kuni see jänes oli nii umkaudu kuueks enamvähem loogiliseks koospüsivaks tükiks jaotatud.

Jätsin liha toasoojaks tõmbama ja hakkisin ära küüslaugud ja suure sibula ning tegin porganditest suuremad tükid.

Seejärel praadisin liha rohkes õlis ära, küljed pruuniks, peoga soola ja pipart peale, ning paksupõhjalisse potti hauduma. Viimased 2 tükki lasin pannil sibula ja küüslauguga korraks läbi ja kui pann tühi, lasin sealt kruusitäie vett ka lihapraadimispõhja peal leemeks (mis siis potti läks). Siis viskasin porandid potti, kaas peale ja seisma, pooleks tunniks. Teoorias oleks võinud loorberilehte ka panna (aga ma tarbin seda vaid keelt keetes, lihtsalt ei maitse väga) ja näiteks rosmariini või tüümianioksi, aga meie kohalik Konsum ei ole eriti hästi varustatud.

Poole tunni pärast panin veidi soola ja kõvasti musta pipart juurde ja veel pool tundi hiljem viskasin potti korraliku törtsu tomatipastat. Ning paprikat.

Siis praadisin pannil sibulat, paprikapulbri, soola ja musta pipraga, panin jahu ja vett ja kui segu keema läks, veidi hapukoort ja tomatipastat. Ja kallasin selle jänesele otsa.
Juurde keedukartulit ja meie maja traditsioonilist salatit (jääkapsas, värske kurk, päikesekuivatatud tomat ja punane sibul. Kui on, siis tavalist tomatit ja oliivirattaid ka).

Kõlbas süüa kenasti, ehkki suitsumaitse oli veidi vänge (Konnale sobis hästi, aga mina olin terve Tallinn-Tartu maantee läbinud värskeltsuitsutatud pekkikänts süles, ja oli juba limiit täis sest ennemuiste-nostalgiast).

Tuutu sonkis kartuli hapukoorega segi, lakkus hapukoore seejärel kartulitelt maha, teatas, et see “kana” talle ikka väga ei meeldi ja “miks see punane nahk siin peal veel on?” ning leppis lõpuks porganditega.

Kui ma õhtusöögi lõpetuseks “Hea oli, aga nüüd vist küll tükk aega enam ei isuta” teatasin, vahtis Konn oma taldrikusse ja nentis mõtlikul moel: “Aga teine jänes on meil veel...”

Nii et varsti hakkan külapealt näljaseid taas vastu võtma.

Lambatallega on India-plaanid. Et panen keefiri ja garam-masala või tandoori pulbriga ööks seisma ja pärast teeme miskit vürtsikat, kookoseriisi juurde. Näis-näis... Homme tahaks hoopis frikadellisuppi või miskit muud sama turvalist.